Emma Liiv, "Painaja"
Mõtisklesin igapäevategemiste vahele, mis esimeseks võtta, aga kalender tõi, nagu tal kombeks, üllatuse jälle ise kätte. Täna (kell on juba sealmaal) 120 aastat tagasi sündis Emma Liiv . Emma Liivi "Painaja" on stilistiliselt põnev, osalt impressionistlik nagu noor Gailit või Tuglaski, osalt ekspressionistlik nagu Alma Teder. Näha on seda kirjanduse külge, mis pärast vabariigi sündi kaanonis hüljati, kuid mille juurde Talvik ja ta kaasealised tagasi pöördusid, ühiskondlikkusest isiklikkuse, meelemuljete ja üks-ühele inimsuhete juurde. Silmapaistvad on nii Liivi looduskirjeldused kui ka portreed. Palju on juttu silmadest, erakordselt palju, ning kasutatavad kujundid ja võrdlused on tihti vähemalt minu lugemuses senikohtamata. See kehtib muidugi tema kujundikeele kohta üldse. Tegemist on silmapaistva stiilimeistriga ja ma oleks tõsiselt tahtnud teada, kuhu ta oleks välja jõudnud pärast mitmekümneaastast kirjanikukarjääri, kui poleks 38-aastasena 1941. aastal surnud. Kahjuks pol
