Emma Liiv, "Painaja"

Mõtisklesin igapäevategemiste vahele, mis esimeseks võtta, aga kalender tõi, nagu tal kombeks, üllatuse jälle ise kätte. Täna (kell on juba sealmaal) 120 aastat tagasi sündis Emma Liiv.

Emma Liivi "Painaja" on stilistiliselt põnev, osalt impressionistlik nagu noor Gailit või Tuglaski, osalt ekspressionistlik nagu Alma Teder. Näha on seda kirjanduse külge, mis pärast vabariigi sündi kaanonis hüljati, kuid mille juurde Talvik ja ta kaasealised tagasi pöördusid, ühiskondlikkusest isiklikkuse, meelemuljete ja üks-ühele inimsuhete juurde.

Silmapaistvad on nii Liivi looduskirjeldused kui ka portreed. Palju on juttu silmadest, erakordselt palju, ning kasutatavad kujundid ja võrdlused on tihti vähemalt minu lugemuses senikohtamata. See kehtib muidugi tema kujundikeele kohta üldse. Tegemist on silmapaistva stiilimeistriga ja ma oleks tõsiselt tahtnud teada, kuhu ta oleks välja jõudnud pärast mitmekümneaastast kirjanikukarjääri, kui poleks 38-aastasena 1941. aastal surnud.

Kahjuks pole mul olnud mahti otsida, kas mõne kirjandusloos on rohkem eluloolisi andmeid kui Vikipeedias, mis meenutab vana "sündis, elas ja suri"-epigrammi. Ei sedagi, kas ta võis ehk tuntumate Liividega sugulane olla (keda on eesti kirjanduses muidugi terve karjääritäis). Üks raamat tal ilmus ja see ongi kõik, ei kordustrükke ega suuremat meelespidamist. Kuramuse hea autor on lastud kirjanduslugudest kaotsi minna.

Ka keel on Emma Liivil huvitav. 1930ndatel oligi see muidugi teistsugune kui praegu, ent "naerustama" ja "muretama" ei olnud minu kogemust mööda toonaseski kirjasõnas päris tavapärased. Ehkki, jah, verbimoodustus oli vabam, ei olnud veel standardid meieaegseiks paika loksunud. Sündis ta Virumaal, aga mina näen autorikeeles - mitte tegelaskõnes eristuvana - ka lõunapäraseid jooni.

Ei saa öelda, et ühiskondlikku vaadet "Painaja" novellides üldse pole, kuid see väljendub pigem isiklikus. Liivi isikuvisandid võivad olla kohati üpris satiirilised, riivates mõndki seisuseuhkust justkui tänaval möödudes sujuvalt habemenoaga tõmmates, nii et alles minuti pärast kellegi püksid alla kukuvad. Aga isikustunud loodus on minu jaoks huvitavam.

"Suvi pillub oma kirevaid päevi, taevas näib üha õrnuvat ja aiad ja põllud kümblevad päikeses." - "Suvine õhtupoolik hakkas juba laskuma tihedakoelisemaks, päike kummus nagu valudes verevaks, laotades üle rohekaskollaste põldude oma jahedaid surirätte." - "Ümisedes tuli tuuleõhk teispoolt maanteed läbi rukkipeade. Päike kiikerdas tast mööda ja purunes tuhandeiks kildudeks." - "Eesriide paelu lahti näppides heidab ta pilgu aeda: juba värvitus õhus hargnevad teesiilud laiade lehekate õunapuude taga nagu pikad käärilõiked rohelises kangas. Vanaema õunapuu sirutab õunad otse aknasse — väikesed ja valkjad teised nagu põdura lapse põsenukid." - "Hommik higistab, pisardab end lõpmatusilmses kümbluses, nii et mullale ja rohule näib olevat tõmmatud tihe ja õrn silmusevõrk. Taevas aga sakenduvad juba roosad pilved läbi vesiauru." - "Keskpäev lebas aial liikumatult ja vaikselt nagu avasilmne, soojust kiirgav uinuja. Marjapõõsaste pikad raamid ja õunapuude ümarad asemed hoidsid kuulekail kätel neile nõjatunud mahedat koormat."

Ma ütlen, tasub lugeda.

• Vikitsitaadid
• Vikipeedia
• "Painaja", DSpace