Sissejuhatus

 Viimased viis aastat (tahtsin öelda, et kolm, aga aeg lendab) olen tegelenud sellise projektiga nagu eestikeelsed Vikitsitaadid. Selle tarbeks närin end pidevalt läbi meeletuist raamatuhunnikuist, lugedes teoseid kõikvõimalikel viisidel - lugemise mõiste laguneb selle töö käigus küll kätte ära. 

Tänane Vikitsitaatide avaleht, 02.11.2023.

Suur osa teosevalikust on olnud peaaegu juhuslik: 2020. aasta maist saati oleme pannud iga päev esilehele uue autori, kes valdavalt on olnud samal päeval sündinud ning enamasti naisterahvas. (Pikem erand oli Ukraina sõja algusaeg, mil tõstsime esile ukraina autorid sünnikuupäevast hoolimata.) Nii et raamatukogust kojutassitavad raamatukuhjad on olnud üpris kirjud, lähtudes suures osas sünnipäevadest (põhimõtteliselt armastusromaan, kartulikasvatuse õpik, näidend, poliitikaanalüüs, ulmekas, memuaar ja nobelisti luulekogu üksteise järel), ehkki juhuelementi lisavad otsingu ajal näppuhakanud raamatud. 

Tõlkida olen saanud samuti palju, peamiselt inglise keelest, ehkki ka mitmest muust. Suurt osa olulisi asju öelnud inimestest pole ju eesti keeles üldse avaldatud (või siis ei leia ma kiiruga üles, on sedagi juhtunud). Peamiselt olen võtnud tõlkimiseks luulet ja intervjuusid, et leida sobiv peotäis tsiteerimiseks ning edasi liikuda, ehkki taas, on erandeid; päris mitu proosateost, eriti memuaare, oleksin hea meelega lõpuni tõlkinud. Võimalik, et olen praeguseks enim naisluuletajaid eesti keelde tõlkinud tõlkija, eriti meeste seas - meestõlkijate kogumikud on valdavalt sama naistevaesed kui meeste saun. Inimesed juba ässitavadki, et kogu need tõlked kokku ja anna antoloogia välja. Äkki kogungi, mine tea.

Kogu selle töö käigus on siginenud igasuguseid tähelepanekuid nii üksikute teoste ja autorite kui ka tööprotsessi, kirjanduse, tsiteerimise, ühiskonna ja muu seesuguse kohta. Jupp aega mõtlesin, et hakkaks kuhugi raamatuarvustusi kirjutama, ent muidki jutte on nende vahele piisavalt, et mitte puhast kriitikarida pidada. Mõnest saab ehk päris artikkel või essee, kõigist muidugi mitte. Päris meelest ära ei tahaks kah lasta.

Nii et lõpuks tegingi siia blogi. Kunagi sai kümmekond aastat blogi peetud, sellest on omakorda ligi kümme aastat möödas. Olgu seekord siis temaatiline. Ehk aitab natuke isegi depressiooni vastu, kui on mingi parem kirjalik väljund kui sotsmeedia, mis on ju põhimõtteliselt kah üksildaste inimeste vahend teesklemiseks, et neil on kellegagi rääkida.

P. S. Eelvaade istutab pildi jaburasse kohta, nii et pildiallkiri kukub ülejäänud tekstiga kokku ning mina seda eelvaadet muuta ei oska. Üritan edaspidi piltideta läbi ajada, õige mul neid tarvis.